Kus tohib kergliikuriga sõita

Kergliikuriga tohib Eestis sõita jalgrattateel, kõnniteel ja õuealal – sõiduteele tohib minna alles siis, kui ühtegi neist läheduses ei ole. Erinevalt jalgrattast on kergliikuril kõnnitee kasutamine üldjuhul lubatud, kuid jalakäijate ohutus tuleb alati enne kiirust. Allpool on ülevaade, millist teed millal eelistada, kuidas ülekäigurada ületada ja kuhu sõiduk parkida.

See eelisjärjekord ei ole soovituslik, vaid tuleneb otse liiklusseadusest – kui valid vale tee, kui sobivam alternatiiv on olemas, oled reeglite rikkumises isegi juhul, kui sõidad ettevaatlikult ja aeglaselt.

Teede eelisjärjekord

Kergliikuriga sõites tuleb eelistada teid selles järjekorras:

1. Jalgrattatee või jalgratta- ja jalgtee (kui see on olemas ja seal on ruumi).
2. Kõnnitee ehk jalgtee – kergliikur, erinevalt jalgrattast, tohib kõnniteed üldjuhul kasutada, kui see jalakäijaid ei sega ega ohusta.
3. Õueala – hoovide ja elamurajoonide sisesed alad, kus kehtib madal, jalakäija-tasemel liikumiskiirus.
4. Sõidutee – alles siis, kui ühtegi eelmistest võimalustest lähedal pole; sel juhul sõidetakse sõidutee parema ääre lähedal.

Selles järjekorras liikumine on ka kõige ohutum viis kergliikuriga liigelda, sest see hoiab sõitja suuremast autoliiklusest eemal. Kui kõnniteel liigeldes tuleb ette rohkelt jalakäijaid, näiteks kesklinna tipptunnil, tasub kaaluda kiiruse vähendamist või ajutiselt sõidult maha astumist – seade käekõrval juhtides loetakse sind jalakäijaks ja liigud koos teistega samal pinnal ohutumalt.

Sõiduteel sõitmine

Kui lähedal ei ole ei jalgrattateed, jalgratta- ja jalgteed ega kõnniteed, tohib kergliikuriga sõita sõiduteel – sel juhul tuleb hoida sõidutee paremat äärt ning sõita samas suunas nagu muu liiklus. Sõiduteel sõites on kergliikur autojuhtidele vähem märgatav kui jalgrattur, seega on tulede ja helkurite korrasolek eriti oluline. Sõiduteel liikudes on soovitatav lisaks kohustuslikele tuledele kanda ka heleda värviga riietust või helkurvesti, eriti pimedal ajal.

Ülekäigurada ja teised jalakäijad

Ülekäigurada tohib kergliikuriga sõites ületada, aga ainult jalakäija kiirusel (umbes 3–7 km/h) – see ei anna sõitjale liikluses eesõigust: autojuht peab teed andma vaid siis, kui ta pöörab sinu kasutatavale ülekäigule. Ametlik soovitus on ülekäik pigem jalgsi, seade käekõrval juhtides läbida, olles eelnevalt veendunud, et lähenevad autojuhid on märganud ja annavad teed. Täpsemad kiiruse ja möödasõidu reeglid jalakäijate läheduses on koos näidetega kiiruse lehel.

Segaduse vältimine jalgrattateel

Jalgratta- ja jalgtee peal liiguvad koos jalgratturid, kergliikurid ja jalakäijad, mistõttu on mõistlik jälgida märgistust: kui rada on jagatud märgistusega kaheks (üks pool jalgratturitele-kergliikuritele, teine jalakäijatele), tuleb hoida oma poolt. Kui selget jaotust ei ole, tuleb liikuda tähelepanelikult ja anda jalakäijatele teed, kuna nemad on rajal madalaima liikumiskiirusega ja kõige haavatavamad.

Tuled, helisignaal ja muu varustus

Pimedas või halva nähtavuse korral peavad kergliikuril põlema ees valge ja taga punane tuli või olema vähemalt vastavat värvi helkurid. Lisaks on nõutavad küljehelkurid (kollane, punane või valge). Roolita seadmed, näiteks monorattad, on kella- ehk helisignaali ja küljehelkuri nõudest vabastatud. Tasakaaluliikuril peab olema seade, mis takistab omavolilist edasiliikumist, kui sõitja sellelt maha astub.

Mida sõidu ajal teha ei tohi

Sõidu ajal on keelatud kõrvaliste tegevustega tegelemine, sealhulgas nutiseadme kasutamine, käteta sõitmine, trikitamine (nt ratta pidev õhus hoidmine), millegi pukseerimine või pukseeritavaks olemine ning juhtimist takistavate koormate vedamine. Kaassõitjat tohib võtta ainult siis, kui seadmel on selleks ette nähtud istekoht ja kaassõitja kannab kiivrit – kaubaraamile või muule mitteettenähtud kohale inimest peale võtta ei tohi.

Need reeglid kehtivad ühtemoodi nii kõnniteel, jalgrattateel kui sõiduteel sõites – koht, kus liigud, ei anna vabandust telefoniga tegelemiseks ega trikitamiseks.

Parkimine asulas

Asulas võib kergliikuri parkida kõnniteele, äärekiviga võimalikult paralleelselt ja äärele lähedale (soovituslikult umbes 20 cm kaugusele äärekivist), tingimusel et jalakäijatele jääb kõnniteel vähemalt 1,5 meetrit vaba liikumisruumi. Tallinn on jagatud rendiseadmetele kehtestanud lisareeglid – näiteks parkimiskeeld ühistranspordipeatuste, kitsaste kõnniteede, sildade, tunnelite ja ristmike läheduses – ning nõude, et operaator viiks valesti pargitud seadme päevasel ajal esitatud teate peale mõistliku aja jooksul minema. Isikliku kergliikuri omanik peaks samadest põhimõtetest lähtuma ka mujal linnades sõites, sest jalakäijate läbipääs peab alati säilima.

Erisused väiksematele lastele

Kus lapsed tohivad iseseisvalt kergliikuriga liigelda, sõltub vanusest ja sellest, kas neil on jalgratturi juhiluba. Alla 8-aastased tohivad kergliikuriga sõita ainult õuealal, kõnniteel, jalgteel või jalgratta- ja jalgteel, soovitatavalt täiskasvanu järelevalve all – iseseisvalt sõiduteel või jalgrattateel sõitmine on neile keelatud ka koos täiskasvanuga. 8–9-aastastele kehtib sama piirang, kui neil juhiluba ei ole; 10–15-aastased, kellel on jalgratturi juhiluba, tohivad sõita kõikjal, kus lubatud, ilma piiranguta. Täpsem vanuseastmete jaotus on koos vanusepiirangu lehel.

Rohkem selle kohta, milline kiirus millisel teel kehtib ja miks üle 25 km/h liikuv seade enam kergliikur ei ole, leiad kiiruse ja kergliikur vs mopeed lehtedelt. Täpsed, kohapõhised reeglid tasub alati üle kontrollida oma omavalitsuse või Transpordiameti kodulehelt.

Ametlikud allikad: Transpordiamet – jalgratta, pisimopeedi või kergliikuriga liiklemine (PDF), Liiklusseadus, Riigi Teataja.